Lähen hulluks

Ajan tõesti teie abi.
Viimased kaks kuud on olnud väga rasked – mind on tabanud unetus, juuksed langevad välja, nikotiini tarbimine on kõvasti kasvanud ja veedan järjest rohkem aega lihtsalt nelja seina vahel.
Kõik sai tegelikult alguse juba kümme aastat tagasi, kui lubasin oma perele ja lähedastele, et minust saab arst. Küll aga ei osanud ma siis ette näha, et ma pole kaugeltki ainus, kes seda tahab.
Olen viimased kolm aastat proovinud arstiteadusesse sisse saada. Aga igal aastal tundub konkurents aina hullem. Tänavu oli jälle umbes 300 avaldust rohkem kui minu esimesel kandideerimisel.
Kõige frustreerivam on see, et kuigi sisseastumistestid muutuvad järjest raskemaks ja minu enda punktisummad on iga aastaga paranenud, olen pingereas hoopis tahapoole langenud. Täna tulid keemia- ja füüsikatesti tulemused ning kukkusin lausa umbes 50 kohta allapoole. Ma päriselt ei saa enam aru – kas tänapäeval on gümnaasiumi keemia ja füüsika tase tõesti nii kõrge või mis toimub?
Mul on üks küsimus neile, kes samuti arstiteadusesse kandideerisid. Kas siin on inimesi, kes said sisse, aga plaanivad oma kohast loobuda? Ma tean, et see kõlab meeleheitlikult, aga see ootamine on vaimselt väga kurnav. Olen isegi nõus maksma 50 €, kui keegi, kes niikuinii õppima ei lähe, oma kandideerimise ametlikult tagasi võtaks.
Aitäh kõigile, kes viitsivad vastata või oma kogemust jagada.