Mitme põlvkonna kooselu

Tahaksin uurida, kas siin on veel inimesi (umbes vanuses 20–40 või veelgi vanemaid), kes elavad koos mitme põlvkonnaga, näiteks vanemate, vanavanemate, abikaasa ja lastega? Kuidas selline igapäevane kooselu teie jaoks tegelikult toimib?

​Elame abikaasaga praegu krundil, kus on kaks maja ja koos on neli põlvkonda. Ühes majas vanavanemad, ja teises majas minu pere (abikaasa ja kaks last) ja minu vanemad. Mina ja mu abikaasa oleme majas peamised koristajad ja korrapidajad. Minu pere ei hooli tolmust ega asjade kuhjumisest ning nad jätavad alati kõik meie koristada. Kogume aktiivselt raha, et loodetavasti järgmiseks suveks oma kodu osta, kuid see igapäevane ootamine on tõeliselt kurnav. Finantsiliselt panustame täielikult.. jagame kommunaalkulud, ostame ise toidu ja katame kõik muud väljaminekud. Ainus eelis on see, et üüri me ei maksa, kuna majadel pole laenu peal.

​Tõeline hind, mida me maksame, on aga meie vaimne tervis ja heaolu. Minu ema ja vanaema.. noh nendega suhtlemine on igapäevane miiniväljal kõndimine. Ema on covert nartsissist ja vanaema täiesti overt nartsissist. Iga päev on võitlus oma sisemise rahu hoidmise nimel, kuni me lõpuks oma kodu ostetud saame.

Lisaks tuleb igapäevaselt rinda pista massiivse emotsionaalse manipulatsiooniga. Minu perekonna poolt öeldakse mida iganes negatiivset, et tekitada meis halba tunnet ja takistada ära kolimist. Vanaema väidab pidevalt, et kui me ära kolime, pole kodus enam kedagi, kes aitaks, sest vanemad on ju juba 60tes ja vanavanemad 80tes. Samuti küsitakse pidevalt, kuidas me üldse iseseisvalt hakkama saame, ja väidetakse, et me ei jõua tulevikus uude kohta mööblitki osta. Asjaga minnakse isegi nii kaugele, et nimetatakse korteri ostmist üldse halvaks investeeringuks, sest "Venemaa võib ju sisse tungida ja laseb kõik õhku".

​Muidugi ei vajaks me otseselt nende heakskiitu või moraalsest tuge edasi liikumiseks, aga see teeb ikkagi haiget ja tundub ausalt öeldes bizzare, et oma perekond ei näita üles vähimatki positiivsust ega rõõmu selle üle, et tahame oma perega alustada oma teed ja rajada oma kodu.

​Kas keegi on kogenud sarnast emotsionaalset väljapressimist või elanud samasuguses pinge all? Kuidas te sellise pideva süütunde tekitamisega toime tulete, oma piire seate või lihtsalt mõistuse juurde jääte, kuni ära kolida saate?