Lugedes artiklit ning eriti selle all olevat kommentaariumi ja muud sotsiaalmeedias toimuvat, tekib küll küsimus: kas osa kõige valjemaid kisajaid on üldse kunagi päriselt metslooma näinud? vaadates seda kisa ja kära iga kord, kui mõni probleemne metsloom lteemaks, jääb kohati mulje, et hundid ja karud on nende jaoks lihtsalt suured, pehmed ja karvased koduloomad. Sellised, kelle saab vajadusel „kuhugi ümber paigutada“ ja siis on probleem nagu maagiliselt lahendatud.

metsloom ei ole koduloom. Kui loom harjub inimasulaga, kaotab inimese ees pelglikkuse ja hakkab korduvalt asulatesse tulema, ei ole alati olemas mingit kohest kohta, kuhu ta lihtsalt viia saab. Ja iga metslooma ei saa lõputult ühest kohast teise transportida lootuses, et ehk seekord jääb sinna.

jah võib arutleda selle üle, millal on konkreetse isendi hukkamine põhjendatud ja kas kõiki muid võimalusi kasutati. Aga see automaatne „kuidas te saate seda armsat karu tappa, viige ta lihtsalt mujale!“ juttmõjub kohati uskumatult eluvõõralt.ja ausalt öeldes tahaks näha, mis jutt siis oleks, kui seesama „armsake“ kedagi päriselt ründaks. Millegipärast kahtlustan, et siis oleksid needsamad kõige valjemad kisajad esimesena Keskkonnaametit ja ametnikke süüdistamas, et „kuidas te ometi midagi ette ei võtnud, oli ju teada, et karu on asulasse tulnud!“metsik loom ongi metsik loom, mitte suur kodukass või elus kaisukaru. 

Kaasmaalaste arusaamad metsikutest loomadest